Kui olin väike tüdruk, siis usaldati minu hoida päris pisikesi. Mäletan, kuidas maal tädi juures oli laudabrigadir tööga hõivatud ja andis oma aastase lapse minu hoolde. Juba siis tegin seda väikese tasu eest. Paar tunnikest ja suur hõbedakarva metallist rublane oli välja teenitud. Võisin siis olla umbes 7-aastane. Kui olin juba 9-aastane siis hoidsin kaksikuid. Ja seda nende kodus, päris üksi koos väikeste veel mittekõndivate lastega. Nende vanemad pidid mind ikka väga usaldama. Mäletan, et olin koguni solvunud, kui naabrinaine tuli vaatama, et kuidas meil läheb. Loomulikult kõiki oma sugulaste lapsi ma teadsin ja nemad mind. Tänaseks on nendest endist saanud vanemad ja omakorda nende lapsi olen hoidnud.

Õpingud ja töö ei jätkunud kahjuks laste keskel. Õppisin aianduseriala ja hiljem fotograafiat. Fotograafina puutusin juba päris palju lastega kokku. Ma meeldisin neile ja sain selle tõttu häid võtteid.

2015.aastal tegin oma elus esimese suure muutuse kui asusin tööle laste kohvikusse Lotte. Seal oli minu ülesanne lastega väga tihedalt suhelda. Olin nimelt perenaine Anna, kes oli kehastunud Lotte emaks. Ma olingi laste jaoks Anna. Selles ametis pidin lahendama erinevaid konflikte, jagama rõõmu, kurbust. Mulle meeldis see väga. Kolleegid imetlesid kuidas ma suudan lastega leida ühise keele ja kuidas nad mind usaldavad. Sama küsimus tekkis ka laste vanematel, et mis võlujõud mul on? Tabasin ennast mõttelt, et miks mitte minna teadmisi ammutama lastekasvatuse kohta. Lootsin saada võlujõule lisaks teaduslikumat selgitust.

2017. aastal omandasin Lapsehoidja kutse. Kutse käes, asusin tööle lastesõime assistendiks. See oli esimene päris töökoht, kus oli korraga minu hoole alla palju väikeseid just kõndima hakanud põnne. Olin vaimustuses, kui erilised on väikesed lapsed. Jälgisin, kuidas erinevatest kodudest ja taustadega lapsed käituvad väga erinevalt. Sõimeealiste jaoks oli aeda tulemine väga järsk muutus. Kodust ema kõrvalt tulnud lastel ei ole eelnevat kokkupuudet, kuidas näiteks laua taha istumine, potil käimine, kaaslasega kõrvuti kõndimine, lõunaunne jäämine jne peavad kõik käima kellaajaliselt koos teistega. Kahjuks sain aru, et nii ongi tava lasteaedades. See kogemus ehmatas mind väga. Seda enam, et sattusin „staažika“ õpetaja alluvusse, kelle stiil oli laste suhtes võimukas ja vähe lugupidav. Tema käitus nii nagu oli oma õpingute käigus omandanud. Ajas näpuga järge mööda õppekava ja riiklikke standardeid. Minule selline standard pähe ei mahtunud. Ei mahu siiani. Jõumeetoditega ei saavuta koostööd. Rühma laste vanemad soosisid minu heatahtlikkust ja paindlikkust, kuni tegin otsuse, et pean lahkuma. Kõrvus kõlas lause: „Kui ei meeldi, tee ise ja tee paremini!“ Seda ma tegingi. Alguse sai Pisipõnni lastehoid.

​

Esimesed paar aastat hoidsin lapsi nende kodudes. See oli taaskord väga õpetlik ja huvitav kogemus. Varasema kogemuse tõttu sai minu missiooniks lapsi ja nende vanemaid kurssi viia eluga, mis ootab neid suures lasteaias. Selleks tuleb lapsi harjuda sotsialiseeruma, õppima lusikaga sööma, palju viibima õues, avastama erinevaid olukordi. Koos külastasime kohvikuid, mängutubasid, käisime mere ääres, loomaaias, suhtlesime erinevate inimestega. Ühesõnaga, tegime lastega koos kõike seda, mida ka vanemad.
Selle perioodi kõige võimsamaks kogemuseks sai koostöö minu hoolde usaldatud 4 kuu vanune väikemees. Tema oli justkui minu uue ajastu beebi. Nägin väga lähedalt kuidas ta arenes ja sain pakkuda kõike seda, mille kohta mul oma poja kasvatamisel veel teadmisi ei olnud.

​

Töö käigus hoidja kutse koolitusmaterjale sirvides, taasavastasin erinevate lastekasvatus meetodite nimekirjast Montessori. Tabasin end äkitselt arusaamiselt, et olen alateadlikult kogu aeg toimetanud selle meetodi põhimõtete järgi. Edasi järgnes loogilise sammuna 2019. aastal liitumine Montessori ühinguga. Leidsin sealt väga toetava ja kirgliku seltskonna - minuga sarnase mõtlemise ja suure südamega inimesed. Järjest enam hakkasin lisaks otsima teadmisi, et rakendada Montessorit oma hoiulaste tegemistesse. 2021. aasta märtsis sain hoiule sobivad ruumid ja alustasin samal ajal ka Montessori 0-3 assistendi kursusel. See oli tõsine samm edasi. Peale Montessori koolituse läbimist olen oluliselt teadlikum ja veelgi tähelepanelikum. Üks minu lemmikumaid meetodeid on lapse vaatlus. See tuleneb arusaamast, et kui sa ei jälgi põhjalikult last tema eheduses, siis ei saa sa aru saada tema loomusest, tema soovidest ja vajadustest.

Oma tegevuse kaudu olen saanud palju uusi tuttavaid. Tunnen, kuidas mulle on usaldatud justkui iga pere suur varandus, mida kaitsta, hoida, kosutada. Kui lapsed tulevad ja lähevad hoiust näol naeratus ja lapsevanematel tänulikkus, on see mulle suurim tasu ning minu hing ja meel rahul!